Vahur Kersna ei ole põrmugi muutunud. Ta on kohal. Ta on terav. Tema huumorimeel on lahedam kui kunagi varem!
Kellel Vahuri loo vastu suurem huvi, loeb ta raamatut, aga tahan siiski öelda, et vahetu kontakt temaga on väga väga palju väärt. Mulle on Vahur Kersna saatejuhina alati väga meeldinud, just tema teravus ja julgus, tema erksus, tema piiripealne kõndimine. Praegust Vahurit olen aga jälginud telekastki teatud hirmu või aukartusega. Kuidas on vaadata silmadesse, mis on kiiganud elu teispoolsust?
Mõnus. Avatud. Puhas. Vahuri kallistus on soe.
Toon teile tunnetada mõned lausekatked Vahuri ja Liina õhtust Pärnus. Nad on armsad inimesed, vaatavad teineteisele otsa ja veeretavad jutupalli sujuvalt kord teineteisele, kord üle saali veerema. Nad on koos, nad on kaks ühes. Nad jagavad palju inspireerivaid lugusid oma elust ning vastavad meelsasti küsimustele. Täna siis sedamoodi jutud…
Vahur- Üks inimene ei saa kunagi teada täit tõde. Igal on oma tõde ja suur tõde saab kokku paljudest väikestest tõdedest. Kui mu raamat teeb mõne inimese elu natuke kergemaks, on mul väga hea meel.
Liina – See raamat ei tee kedagi terveks. See raamat aitab koondada mõtteid, kui inimene on sattunud oma eluga maailmalõpu äärele. Ja sellel raamatul on ka Facebooki lehekülg, kuhu on tulnud väga palju kirju, kus inimesed avavad oma lood.
Vahur- See raamat ei ole ühest haigusest või ühest inimesest. Ei ole olemas ka ühte retsepti. See on raamat sellest, kui sa satud keerulisse olukorda. See annab inspiratsiooni…kuhukanti siis hakata liigutama oma mõtteid. Ta paneb vastuseid otsima. Ja enda sees on kõik vastused olemas intuitsioonina. Sisemine hääl räägib sinuga koguaeg. Sosinal. Ja et seda kuulda, on vaja vaikust.
Liina – Oluline osa tervenemisel on see, et inimene tahab elada. Rõõm tuleb hoida elus, siis saab ka raskest hetkest üle.
Vahur – Me ei ole siia maailma tulnud piinlema või kannatama. Me tulime nautima, rõõmu tundma, tulime olema õnnelikud.
Liina – Kui inimene on kurb ja tal on väga raske, ei pea olema kahe jalaga maas ning püüdma ülitugev olla. Nutt on vaja välja nutta, see on kergendav. Kui on kurb, nutke, lubage endal olla kurb. Muidugi ka lubage endal olla õnnelik!
Vahur – Vähki on nii palju. Pinged teevad inimese haigeks. Eriti mehed. Nad ei ela oma pingeid välja. Kui nad nutaksid, oleks elu lihtne. Aga juba lapsepõlvest saati on neid õpetatud – mehed ei nuta… Emotsionaalne pinge – see koguneb ja siis toimubki plahvatus.
Küsimus saalist – Vahur, kas teil oli ka enne mingi haigus enne seda viimast?
Vahur – Ei, ma olin terve kui purikas! Ma tegin sporti. Alles 40sena alustasin teivashüpetega. … “Pealtnägija” tempo ja pinge olid kohutavad. Aga ma ei kujutanud ettegi teistmoodi tegutseda! Mulle meeldis see pinge. Nüüd tuleb elada teist elu.
Liina – Samas on sport selle loo juures ju palju aidanud. Pidev liikumine on elus oluline. Nii tervena kui haigena.
Vahur – Eks palju sõltub ka mõtteviisist. Mõtetel on jõud. Nii nagu sa mõtled, nii saab su elu olema. See töötab üllatavalt hästi!
Liina – Me peaksime vaatama ka, kas me elame oma elu. Kas meie kõrval on õiged inimesed. Kas me elame täna või homses.
Vahur – Jah, ja kui elad vale elu, siis pauk tuleb. Me ei ela igavesti. Minul puudub see illusioon. (Naerab) Elu tuleb elada sisukalt. See on kvaliteedi ja enda väärtustamise küsimus. Millist energiat sa kiirgad? Millise jälje sa endast maha jätad?
Küsimus saalist – Vahur, kas oli ka enesehaletsus, miks just mina?
Vahur – Miks just mina? Noh, millegi kätte inimene peab ju surema…(naerab) Loomulikult see küsimus kerkib…
Liina – Seda ei saa aga nimetada enesehaletsuseks, sest tekivad küsimused, mis panevad vastuseid otsima jne… Meie mõte oli – Nüüd on olukord ja me peame sellega – nii hästi kui oskame – hakkama saama.
Vahur – Mul tekkis algul küsimus- mida siis nüüd süüa võin? Arst tuhnis pool tundi paberihunnikut ühtepidi, siis lappas pool tundi teisipidi ja ütles mulle:”Sööge kapsast!” Siis tekkis mul tahtmine asja ise ajada.
Ma ei alahinda vaimset poolt. See on ääretult oluline! Nii nagu igal inimesel on oma hambaarst, juuksur, õmbleja, automehhaanik jne, nii võiks igal inimesel olla ka oma vaimne nõuandja. Keegi, kellega saab rääkida.
Abikaasa olla (Vahur vaatab Liina poole) on palju keerulisem, kui sul endal haigusega maadelda.
Liina – Ma tegin palju tööd sel ajal, see oli teadlik valik, et hoida mõtteid mujal meie ühisest raskusest. Kui on armastus, siis saab alati hakkama.
Vahur – Oleneb hoiakust, mis sul on teistesse inimestesse. Et sa ei võta teist kui omandit, vaid kui isiksust…
Kui ma oskaks, ma teeks puulusikaid. Aga ma oskan ainult telesaateid teha! Ja ma naudin seda. Inimesed vaimustavad mind! Nad inspireerivad mind!
Liina – Vahur tegi viimati üht saadet 39´palavikuga. Lihtsalt läks…
Vahur – Stuudio on valmis, publik saalis, külalised kohal. SIIN EI OLE VALIKUT – SA LÄHED JA TEED ÄRA!
Liina – Ja ühel hetkel see ju ka lõppeb…
Vahur – Just, ühel hetkel see lõpeb niikuinii! Varem või hiljem…
Liina – Eee…. Ma mõtlesin saate salvestust…
Naer 🙂
Vahur – Mind on küpsetatud rohkem kui enamus inimesi ja kindlasti ka kuumema leegiga. See maailm ei ole meie viimane maailm. Neid tuleb veel. Ja uskuge, see sein nende maailmade vahel ei olegi nii paks, kui me arvame…
Aitäh , Vahur ja Liina. Olge õnnistatud!
