Vali mind, ma luban kõike. Isegi erinevaid valikuid. Ma olen juba selles eas, et ma tean, mida ma tahan – ja ma võtan järjest.
Prognoos on ju lihtne ja ennustatav. Olukord saab olema mõnele sitemast sitem ja mõnele parem kui varem. Endiselt tõuseb päike ja endiselt uhub meri kaldale nii merikarpe kui rämpsu. Rahaseis on pilvine, vahelduva hõrenemise ja tugevate tormidega ning suisel aal valmistuge põuaks.
Kevad nagu kevad ikka…
Mäletan oma esimest valimiskäiku. Olin uhke, sain mingi tähtsa onu käest kolm nartsissi ja võisin astuda tähtsasse kabiini, kus tuli ühe nime taha ristike nikerdada. Süda oli rõõmus, silmad särasid, miniseelik oli seljas, lilled lõhnasid, fotograafid pildistasid, ema näol peegeldus uhkus. Esimest korda lähenesin Breznevi pakikesi täis lauale. Ma tahtsin kõike, mis ma nägin! Neid kuradi kättesaamatuid rohelisi konservherneid tahtsin. Lehmakommi tahtsin! Ja viinereid, issand küll, mida aeg – vinkusid oli maailmas ainult üks sort. Suudad sa uskuda? Ja kohviube tahtsin! Aga selle sekka pidi valima ka mingit jura, nt kalakonservi… Vahel oli ka väärt raamatuid, millest olin vaid kuulnud, aga mida sai vaid siis, kui ostsid kas onu Lenini teoseid või muud pahna. Tuleb tuttav ette? Ei ole head halvata. Ega halba heata. Tasakaal, juu nõu?
Täpselt nagu täna. Ma võin küll valida selle, kes minu arvates “päästab maailma”, aga temaga samas pakis on ka see, kes lubadustele poole aasta pärast vett peale tõmbab. Aeg läheb edasi, aga Breznevi pakikesed ei kao…
Huvitav, kas me kõik oleme alla laadinud sama mängu? Kes sellest mängust enne ära tüdib? Poliitikud või rahvas? Ja kas mina pean mängima sama mängu, mida teised mängivad või võin eelistada hoopis teist levelit?
Mina tean, keda valida. Ma valin oma pere. Ma valin iseenda, looduse ja sõbrad.
Sõbrad, kes ilmuvad kevadöös tulbisülemi ja sooja kalliga…
Ma valin elu ja armastuse.
