Viimases moodulis Kursusel ütles Kristiina Raie imelise lause:
“VÄLINE MAAILM EI SEGA MINU SISEMIST LOOMIST.”
Oi, kuidas see lause paljud asjad paika tõstis! Tunnetasin, kuidas see aitas kogu saalitäit tol hetkel, kui teisest saalist kostus helisid. Tean, et olen seda varemgi öelnud, ja ma ei väsi kordamast – Kristiinal on eriline anne valida õigeid sõnu ja panna need õigesse järjekorda. See on eriline oskus anda edasi võimalikult vähesega võimalikult selgelt see kõige olulisem mõte.
Väline maailm Methodraie üliteadvuse praktika ajal. Meil on juhtunud kõike…
Pärnus jäi üks naine nii palju hiljaks, et me olime juba sissejuhatuse teinud, st keha lõdvestunud, mõtted kinni, teemad vabad, energia kogumas…kui hilineja sisenes. Asi oli koomiline ka. Kuigi “…ma ei lase end häirida…,rahulikult tegelen kogu tähelepanuga oma energia tagasi toomisega..”, siis mulle endale tegi see siiralt nalja. Ma vaatasin ju, teistel olid silmad kinni.
Hilinenud naine püüdis üliaeglaselt avada oma peaaegu maani mantli lukku. See tegi ruumis pöörast lärmi, tõesti – ma pole varem niisugust traktor-lukku kuulnud. Kõige naljakam oli naise nägu, tal oli siiras häda näos, näitasin talle, et kõik on ok, tõmba hooga lahti ja tule istu. Ta tõmbaski. Inimesed ei reageerinud üldse, aga ta ise oli täis tõelist maailmalõpu kannatust, filmides on seda nägu Jeesus ristil :)).
Seetõttu soovitan Methodraie üliteadvuse praktikasse tulla pigem veerand tundi varem, kui hiljaks jääda. Muidugi kui on võimalik. Pealegi on tõesti mõnus istuda maha ja lasta kehal rahuneda, hakata vaikselt endasse vaatama, tõmmata end päevast ja välisest maailmast tagasi siia ja praegusse. Lõdvestuda, sulgeda mõtted ja lihtsalt olla. Ruum toetab siin sinu tööd endaga. Mitte mina. Mind ei pruugi ruumis olla, uksed on alati avatud varem. Vähemalt Pärnus.
Väline maailm tuleb peaaegu alati oma jõu ja toega praktikat ja sisemist loomist toetama. Pärnus on pidevalt lahvatanud tuli kaminas suure hooga põlema või hakanud pragisema taotluste ajal ja üsna tihti oleme saanud kogeda Rahapraktikas sõnade peale “Olen avatud puhtale rahaenergiale…” ülitugevat vihmavalangut maja plekk-katusele. Sel hetkel on nii tore praktiseerijate rahulolevaid ja muigavaid näoilmeid vaadata…
Tartu üliteadvuse praktikates juhtub pidevalt imesid. Kord jällegi peale rahapraktikat, just siis, kui olid lõpusõnad – Lihtsalt lõdvestume… – hakkas Jaani kirikust kostma imekaunis kellamäng! Seda pole kunagi varem juhtunud. Avasin akna ja lasime küllusel sisse voolata…
Tartus oli viimane põnev kursusepraktika, mis viib meid väga kõrgetesse energiatesse, inimesetasandist välja, Vaimu koju. Sain vaevalt lõpetada lause “… Siin võivad mõned vanad sõbrad tulla suhtlema, nad teavad, mis toimub…” kui ruumis kajas selge rõõmust pakatav hõige: “Tereeeee!” Keegi saabus sekundipealt õigel hetkel üliõnnelikuna kõrvalkabinetti…
Korduvalt on meil Tartus terve aknatagune olnud täis lärmakaid üliõpilasi. Ja just hetkel kui jõudsime praktikas vabanemiseni vanadest mustritest, kostus õuest tugev ja lausa mürisev juubeldav hüüd… Olen praktika ajal õnnistanud akna taga tänaval karjuvad lapsekesi, kellega vanemad hurjutavad, ja saanud jälgida, kuidas lapsed ootamatult vait vakatavad ja veidi eemal jälle oma rahulolematust jätkavad. Mõned asjad lihtsalt juhtuvad. Katsumaks seda, kui kohal sa oled. Ja on omal moel hoopis toetamas, kaasloomas.
Ja nii nagu mõtete vaigistamine, nii on ka KOHALOLU treenitav. Keskendumist saab harjutada.
Järgmise praktikani, kallid sõbrad!
Jap, tunnen ennast üliteadvuse praktikates sageli kui Alice imedemaal.
P.S. Kõik pildil on tähenduslik.
P.P.S. Ega tähenda mitte muhvigi.
🙂