Vahel on päris tore sukelduda iseenda Minadesse, erinevatesse pikkustesse, oskustesse, aastatesse, kasvamisse. Panin kõik Minad kokku ja segasin ära. Siin on kõike. Kiilakas beebimina, imestav mina, hirmunud mina, jõulumina, lasteaiamina, oktoobrilapsemina, teismeline mina, armunud mina, emamina. Ühesõnaga, aastad 1-23.
Vanade piltide vaatamine on nagu Elu gaasipedaali taasleidmine! Tõdesin, et nii mõnedki kurvid on võetud elus ülima ettevaatlikkusega, sillad ületatud arglikult, sõnad alla neelatud, kõrgustes süda peksmas ja pimeduse väljadel hirmust värisedes ringi hiilitud..
Vaatasin pilte ja otsustasin, et järgmised 23 ma elan täiega. Täitsa võimalik, et see on “ealine iseärasus” ja keegi teist õhkab – Vaata passi! Vabalt, mida iganes! Mul ei ole aega oodata, millal mu ümbrus minu järgi vormuma hakkab, mida keegi kuskil arvab, annetab ja tahab, ma panen oma elus ennast esimeseks, SEE ON MINU ELU, SEE ON AINUS VÕIMALUS! Oma puhta allika valgusega löön särama (loe: segi. Tõlkes: selgeks!) ka pimedaima nurga oma maailmas. Kui ma teen seda armastuse ja hoolimisega, saavad sellest puudutatud kõik, kellega kokku puutun. Ning kes ei saa, võib vabalt olla seal kus ta olla valib. Minu poolt laav änd respekt! Ja ma tean, et absoluutselt kõik on võimalik, sest ELU on mu enda kätes. Peas. Kehas. Mõtetes. Verelibledes ja rakkudes. Tunnetes. Loomises. Minu maailmas. Minu elus. Ja kui tahab tulla negatiivsuse koll, siis ma tean, mida teha. Tantsida. Ei muud. See õnneks ravib kõike! Niiet soe soovitus – enne kui “sae käima tõmbate”, tantsige, ja reageerige siis. Vahe on.
Surun jala gaasile…
🙂